Mõisate Ajaloost

Mõisad

Mõisahoone on maamaja, mis ajalooliselt moodustas mõisa administratiivse keskuse, mis on Euroopa feodaalsüsteemi madalaim territoriaalse korralduse üksus. Mõisahoone oli mõisa feodaalse isanda elumaja või “kapitali segadus”.

Mõisahoone peamiseks tunnusjooneks oli suur saal, millele lisandusid tütarkorterid, kuna feodaalse sõjapidamise vähendamine võimaldas rahulikumat kodust elu.

Tema “kohtuparuni” või mõisakohtu juriidilised kohtuprotsessid või istungid toimusid seal üldjuhul mõisahoone suures saalis. Prantsusmaal toimusid sellised kohtud sageli mõisasl, kuid hoovis väljaspool hoonet.

Isand võib omada mitmeid mõisaid, millest mõlemal tavaliselt oleks mõisahoone. Nii et iga mõisahoone võis olla hõivatud ainult aeg-ajalt külastades. Mõnikord määras isand korrapidaja või seneschali oma erinevate mõisaomandite üle järelevalvet teostama ja haldama. Igapäevane administreerimine delegeeriti kohtutäiturile või linnavolikogule.

Mõistet mõisahoone kasutatakse mõnikord aadliperekonda kuulunud maamajade kohta, isegi kui need pole kunagi olnud mõisa halduskeskused. Seda terminit kasutatakse eriti väiksemate hiliskeskaegsete kindlustatud maamajade puhul, mida ehitatakse sageli pigem näitamiseks kui kaitseks.

Ehkki tavaliselt ei ehitatud tugevate kindlustustega, nagu lossid olid, olid paljud mõisad osaliselt kangendatud: need olid suletud müüride või kraavidesse, kuhu sageli kuulusid ka taluhooned. Röövlite ja varaste vastu kaitsmiseks korraldatud mõisad olid mõnikord ümbritsetud vallikraaviga ja teesillaga ning varustatud väravamajade ja vahitornidega; kuid seda ei olnud üldiselt varustatud hoidla, suurte tornide või kardinaseintega ning see ei suutnud üldjoontes pikka piiramist vastu pidada.

  1. sajandi alguseks hakkasid mõisad ja väikesed lossid omandama maahärraste elukohtade iseloomu ja mugavusi. See 16. sajandi lõpul toimunud ümberkujundamine tõi kaasa paljud väiksemad Prantsusmaa renessanss-châteaux’id ning arvukad Elizabethani ja Jacobeani stiilis maamõisad Inglismaal.

Prantsusmaal kasutatakse prantsuse mõisa kirjeldamiseks sageli sünonüümina termineid château või manoir. Täpsemalt, Maison-forte (“kangendatud maja”) on tugevalt kangendatud mõisahoone, mis võib sisaldada kahte komplekti ümbritsevaid seinu, veoteldu ja esimese korruse saali või salle basseini, mida kasutati talupoegade ja linnarahva vastuvõtmiseks. Salle Basse oli ka mõisakohtu asukoht, st korrapidaja või seigneuri istekohta tähistas sageli kohtumõistmise või seinakapi olemasolu (kiviseintesse sisseehitatud riiulid dokumentide ja raamatute hoidmiseks, mis on seotud linnavalitsuse haldusega) demesne või droit de Justice).

Salle haute ehk ülemine saal oli reserveeritud seigneurile. Seal võttis ta vastu oma kõrgeid külalisi. Sellesse ülemisse saali pääses sageli välise keerdtrepi kaudu. See oli tavaliselt katusealuste külge “avatud”, nagu sarnastes inglise kodudes. See suurem ja peenemalt kaunistatud saal asus tavaliselt esimese korruse saali kohal. Seigneuri ja tema perekonna erakambad asusid sageli esimese korruse ülemisest saalist. Neil oli alati oma kamin (peenelt kaunistatud korstna tükkidega) ja sageli vähemalt üks tualettruum.

Lisaks nii alumisele kui ka ülemisele saalile oli paljudel Prantsuse mõisahoonetel ka osaliselt kangendatud väravad, vaatetornid ja piirdeseinad, mis olid kaitsmiseks lisatud noole- või püssi silmustega. Mõned suuremad 16. sajandi mõisad, näiteks Château de Kerjean Finistères, Bretagne, olid isegi kraavide ja eeltöödega varustatud, mis hõlmas suurtükkide püstoli platvorme. Need kaitsemeetmed võimaldasid maisonidel-kindlustel ja maapiirkondade mõisatel kaitsta relvastatud rühmituse rünnakuid – neid oli palju nii saja-aastase sõja kui ka ususõdade ajal. Mõisamajad olid üldjuhul piisavalt hästi kaitstud, et vastu pidada juhuslike marauderite rünnakutele, kuid neil oli raske vastu seista piiramise mootoritega varustatud armee poolt korraldatud piiramisele.